Ühel hetkel meenus, et võiks asja natukene siiski odavamaks teha ja kirjutada projekti. Mõeldud ja kirjutatud ning natukene ootamist ja vastus olemas - SAAME RAHA 280€.
Olin õnnelik ja siis hakkasin mõtlema, et aga ainult Viljandi oleks lastele igav - sõita, vaatame etenduse ja tagasisõit. Olen oma eelmiste lendudega käinud Võhmas küünlavabrikus ja see on alati koht, kuhu võiks uuesti minna. Kirjutasin pühapäeva õhtupoolikul (23.04) kirja Võhmasse, et kas saaks teile külla tulla. Vastus saabus eile lõunaajaks, et jah meid võetakse kahe grupi vahepeal vastu. Minu rõõm oli ääretu ja jagasin infot kohe ka vanematega.
Ja ongi tänane hommik. Hinges väike ärevus, aga see on mul alati enne kuhugi kaugemale minekut, nii ka seekord.
Räägin siia vahepeale ära ka oma põhimõtted teatrite külastusel - siis peaks olema lapsel seljas tema piduriided ning jalas kindlasti vahetusjalanõud. Teater on koht, kuhu tahaks ju ennast sättida ja kui juba lapsepõlvest selline kogemus lastele sisse harjutada, siis ongi kõik hästi.
Nii ma siis natukene kurb olin, kui nägin, et mõni laps tuli ikka täiesti kooliriietega ja plaanis teatrisse minna kummikutega. Aga sain sellest kähku üle ning sundisin kõikidel kaasa võtma vahetusjalanõud. Mõni ikka ei võtnud, aga mis teha, alati on neid, kes ei kuule või ei tee nii nagu ma palun. Lõpuks oli üldpilt päris hea ja olin rahul.
Esimene peatus oli Viljandi kesklinn, kust suundusime väikesele jalutuskäigule mägedesse. Vaatasime imeilusat vaadet Viljandi järvele ning ületasime Varesesilla ja rippsilla. Rääkisin juurde ka enda kooliaja muljeid. Seejärel jalutuskäik lauluväljakule ning siis vaatasime ka väljast poolt üle Viljandi Gümnaasiumi ja olimegi juba teatrimaja juures. Käisime bussis vahetasime jalanõud ning seejärel juba uude teatrimajja. Minu arvates lõhnas teater küll remondijärgset lõhna, see oli nii mõnus.
Kui etendus vaadatud ja vaheaegki juba ammu möödas, siis tagasi bussi. Väike eine ja juba oligi möödunud 30 minutit ja olime jõudnud Võhmasse.
Rääkisin ka seal oma mälestusi lapsepõlvest ja siis juba Võhma küünlavabriku omanik meil vastas oligi.
Küünlavabriku omanik on pärit Šveitsist, aga räägib suurepäraselt eesti keelt ja kõike läbi huumori ning lastele arusaadavalt.
Kõigepealt selgitas ta lastele, kuidas valmivad nende vabrikus küünlad (kõik käsitööna). Siis tegi väikese matemaatika ülesande. Jakobil on küünlavabrik ja ta valmistab päeva jooksul 2 korda 250 küünalt. Kui vana on küünlavabriku omanik? Oli vastuseid tuli igasuguseid, aga lõpuks Viktor tabas ära, et see jutt ju käib meie Jakobis, järelikult 7. aastane. :)
Siis näidati millistest imepisikestest graanulitest sulatatakse küünlavaha. ja siis juba said kõik ise oma küünalt valama hakata. Seni kuni küünlad tahenesid saime teada sellest kuidas üks Šveitsist pärit perekond Eestisse sattus ja kuidas ta oma naisega tuttavaks sai. Ühesõnaga see meesterahvas hakkas Šveitsi ühele restoranile saatma siit juustu ning Šveitsi poolt võttis selle vastu tema tulevane naine ja nüüd ongi nii, et kinkis naisele juustu ja saigi omale kaasaks. Eks lapsed räägivad paremini selle loo teile kodus.
Kui küünlad kaunistatud, siis käisime külas ka küünlavabriku kunstnikel. Ja seejärel külastasime poodi, kust iga laps sai endale küünlaid osta. Ning lõpuks saime ka uisutama ja niisama möllama minna.
Tundub, et lapsed jäid päevaga rahule. Ning on valmis teile ka oma muljeid jagama. Lisan siia pilte, mis tänast päeva meenutama jäävad.
 |
| Küünal Katariinale, kes seekord ei saanud kaasa tulla, sest jalg on kipsis. |
 |
| Kop-Kop lahti tee,..... |
 |
| Kunstnikud Võhma küünlatehases |
 |
| Uisutamine parafiinil |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar