Luuletused koprast II

Kobras

Kobras on üks imeloom,
vette suure tammi loob.
Toiduks on tal pajukoor,
mida talvel veest ta toob.
Kobras pelgab karu, hunti,
perekond hoiab ühte punti.

(Romi Oidermaa)

Kobras

Kopra pere elab vees,
rõõmus on neil meel.
Talvel söövad puitu,
ehitavad puidust silla,
ise viskavad silda.
Paisud muudkui kerkivad
ja kodu on neil vees
ning rõõmus on neil meel.

(Miko Suurmäe)

Kobras

Vanaema juures mal,
kus on tee kõrval kraav.
Elas kraavi  ääres vapraid
mitu perekonda kopraid.

Talvel puude koori sööb,
suvel puudest tammi teeb.
Elab jõe ja järve juures,
sabad on neil üsna suured.

(Mihkel Olo)

Kobras

Ma olen väike töömees
ja elan maal ja vees.
Ma tunduda võin lühike,
kuid tegelikult olen päris pikk.
Ma enamasti toitun
taimedest ja kaladest.

Mulle meeldib elada
vees ja kaldataimestikurikastel
sest seal on hea ja mõnud olla.
Mu värvus on tavaliselt
must ja pruunikas.

(Liisa Reinumäe)

Kobras

Olen väike töömees,
elan maal ja vees.
Mulle meeldib süüa taimi,
mitte kalamaimi.

Sügisel langetan ma puid,
panen ahhetama suid.
Kaevan uru või kuhjan pesa,
ootama jään perelisa.

(Sireli Saulep)

Kobras

Kobras kõva mees.
Vees talle meeldib elada.
Tammi ehitada ta soovib,
puid närida ta tahab.
Söögiks tal on väikesed kalad.
Sõpradega koos ta elab,
saba lai kui labidas.
Hambad teravad kui žiletiterad.

(Ragnar Kärp)

Kobras

Lugu on mul koprast
närilisest vaprast.
Saba pikk tal pole,
see est pole tema kole.
Kasukas tal helepruun või must
mida parasjagu vaja just.
Kobras närib puud
ja öösel vaatab kuud.
Läbi näritud saab mänd
maha jääb sest känd.
Sööb ta pilliroogu, vaarikat,
aga üldse mitte kaalikat.

(Heily Aring)